„Kuidas maalida taevast, mis ei olegi „taevas“?
Tahan maalidel kujutada nähtavat ja ühtaegu nähtamatut, seda muutuvat, voolavat, aimatavat olemise osa. Hetke kahe tegevuse vahel – aeg on seisma jäänud… paus… rahu …
Ja samal ajal on ümbrus liikuv, muutuv, see ei ole täiuslik ega valmis.
Maalikunstis huvitab mind kujutada keskkonda, millel on see lõpetamatus, see püsitus. Nii püüan jäljendada looduse elemente.
Looduses olles, tähelepanelikult vaadates, võid näha, kuidas taeva värvid ja atmosfäär mõjutavad kõike meie ümber – ka meeleolusid ja meie valikuid.
Arvan, et seda tervikut võib nimetada TAEVAKS.
Maalin õlivärvidega nagu akvarellidega – nii saan näidata atmosfääri, valgust, õhku, seda ruumi, millele ma nime ei tea. Maalide visuaalne väljenduskeel ulatub realistlikust vaatest tinglikuni, abstraktse kujutamiseni.“
Madara Gulbis
Haaramatu avarus ja vaikuse kogemus on mõisted, mida mõistusesse on raske mahutada.
Kunstnik võib sealt inspiratsiooni ammutada ja riskida seda kõike oma töödes kujutada. Igavene lahknevus kunstniku mõtte ja vaataja tajutud tõe vahel ei ole alati tähtis – vaataja võib anduda kujutlusele ja leida oma lõpmatuse ja vaikuse tunde.
Vaatajat kutsutakse astuma üle nähtava piiride ja anduma tunnetele, mis viivad argipäeva mürast eemale — sinna, kus vaikus saab keeleks ja avarus mõttepõlluks.
Madara maalidel saab kogeda nii taeva lõpmatuse avanemist kui ka seda vaikust, mis vahel tunnetesse elama asub. See näitus on visuaalne teekond läbi lõpmatuse, kus taevas saab sisemise rahu sümboliks.
Kaasaegne
Riia, 2025.
Kunstnikust

Madara Gulbis
Minu maalikunst on looduse järeleaimamine, looduse imiteerimine, aga mitte kopeerimine. Kõik on looduses ära vaadatud, tunnetatud ja mõistetud – justkui mingi erilise hetke, mingi vaate, ühe aistingu fragment. Siin mõtlen ma loodust, keskkonda, kõike seda, mis on iga päev meie ümber. Keskkonda, kus toimub meie elu.