„Mõtlen vahel, kui hea on see, et kõik kulgeb oma rada, et kõik seab end oma rütmi ja oma järjekorda. Mõnda me mõistame, paljut mitte.
Ümbritsev on nagu mahajäetud aed, mis elab oma elu edasi, kuigi aednik on lahkunud. Kõik kasvab ja kujuneb edasi, aias sünnib oma, salapärane elu. Ja ainult näib, et selles aiadžunglis valitseb kaos. Muidugi on siin kõik omapäi jäetud…
Minu maalid on sellest päeva ja aja osast, mis on omaette, olemasolevast, loomulikust, juhuslikust, metsistuvast – kõigest sellest. Muidugi minu tunnetuse, mõistmise, nägemisega…
Loodusvaated meie ümber.“ – Madara Gulbis
Kunstnikust

Madara Gulbis
Minu maalikunst on looduse järeleaimamine, looduse imiteerimine, aga mitte kopeerimine. Kõik on looduses ära vaadatud, tunnetatud ja mõistetud – justkui mingi erilise hetke, mingi vaate, ühe aistingu fragment. Siin mõtlen ma loodust, keskkonda, kõike seda, mis on iga päev meie ümber. Keskkonda, kus toimub meie elu.