Publikatsioon ajalehes Kultūrzīmes, 8.–14. III 2023.
Ajalehe Latvijas Avīze lisa
Kunstiajaloolane Ingrīda Burāne
Humaanne vaimne kogemus
(katkend)
Kunstis ja kultuuris on halastus mõiste, mida ei saa sugugi lamedalt välja öelda. Peaaegu igaüks on nii või teisiti kuulnud ja kasutanud väljendit – kunst on halastamatu. Ja seda kõigis tähendustes – nii kunstnikele endile kui vaatajatele. Kuid vajumata tühja arutlusse või ajaloolistesse viidetesse, tahan konkreetsete näidete varal esile tõsta kaks kunstinäitust, kus kohtusin eriti kõnetavalt humaanse, igaühele kasuliku vaimse kogemusega.
Esimene näitus oli reis Pārdaugavasse, mulle seni tundmatusse galeriisse „Rāmis“, mille igapäevane töö on kunstiteoste raamimine. Praegune omanik Jānis Dāvis võttis ameti üle isalt. Neil on pikka aega olnud kontakt maailma parimate raamiliistude ja muude materjalide tarnijatega; nad on raaminud Rundāle lossi ja Zaļā mõisa restaureeritud tööd ning raaminud hiljuti lõppenud Imants Lancmanis isikunäituse tööd Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi ekspositsiooni jaoks.
Galerii ruumid, töökoja sisseseade, viis, kuidas noored inimesed oma näitusekülastajatega suhtlevad, tööde korrastatus, ekspositsiooni tasakaalustatus annavad tunnistust vaid ühest — Torņakalnsi kalmistu lähedal (sinna lähen Jākabs Kazāksiga juttu ajama) on juurdunud lugupidamist vääriv kultuuripaik, mis hoiab ka edaspidi suuri plaane. Galerii loodi alles eelmise aasta suvel, kuid seal on juba korduvalt näidatud heade maalikunstnike isikunäitusi (Madara Gulbis, Māris Upzars jt).
Džemma Skulme 15 maalist koosnev näitus näitab tõepoolest nägemata, huvitavaid akvarelle; need vahelduvad varem tuttavate töödega ja tuletavad meelde tuntud tõde – segastel aegadel tuleb hoida kinni läbiproovitud väärtustest, mis pakuvad lohutust, harmooniat ja tuletavad meelde tarkade isiksuste jõudu.
Näitust „Džemmas akvareli“ (16. veebruar – 21. märts 2023) täiendab kaunilt suurmeistri Ritums Ivanovs maalitud Džemma Skulme portree (2021/22, lõuend, õli, 75 x 100), mida veebruari alguses sai koos teiste portreede ja autoportreedega veel uurida Kuldīga kunstimaja ekspositsioonis „Vērotāja laiks“. Täpne ja mahukas määratlus, arvan ma. Enamik meist on praegu võimendatult vaid vaatlejad, sest suur ja väike, mis Läti ühiskonnas ühtaegu vahelduvad ja ristuvad nii praktilistes tegudes, annetustes kui ka viienda kolonni vastu seismises, sunnivad tegema kindlaid otsuseid, minema, tegema, aitama Ukraina õdesid ja vendi. Selles mõttes töötavad kunstnikud lakkamatult.